Esimene sünnipäev on ukse ees! Olulisem on see vanematele endile, sest laps sellest veel rõõmu tunda ei oska. Teda huvitab jätkuvalt maailma avastamine ning enda vajaduste teada andmiseks uute märguannete leiutamine.
Esimene sünnipäevapidu
Palju õnne! Su laps saab varsti 1-aastaseks ning sul täitub esimene aasta lapsevanemana. Lapse sünnipäev ja selle tähistamine on seega ka sulle kui lapsevanemale oluline. Kui laps on tundlikuma loomuga, võib suurejooneline pidu paljude külaliste, õhupallide ja tordiga peokangelase ära ehmatada ning suur pidu lõppeb pisaratega. Kas ja kuidas seda tähistate, on loomulikult teie otsustada, kuid arvestage sealjuures kindlasti lapse vajadustega.
Ehk on neist näpunäidetest abi:
• Kutsu külalisi mõistlikkuse piires. Mida rohkem inimesi, seda rohkem pinget tähendab see sulle ja lapsele.
• Kui ilm (ja aastaaeg) lubab, korralda pidu õues. Lapsed eelistavad avarust neljale seinale.
• Ära anna järele kiusatusele avada kingitused teiste laste ees. Beebidel ja väikelastel puudub n-ö impulsiivsuse kontroll, mis piirduks kohapealse viisaka imestuse ja kaasaelamisega. Kui nad märkavad huvipakkuvat kingitust, lähevad nad omavahel sellepärast kindlasti riidu.
• Kui otsustad palgata klouni, muusiku või kellegi teise külaliste meelt lahutama, arvesta eelkõige lapse võimaliku reaktsiooniga. Kui ta kardab (näiteks klouni), ära eelda, et ta saab oma hirmust üle oma sünnipäevapeol. Räägi lapsega esinejast ning hoia teda enda lähedal ning artistist turvaliselt kaugel.
• Anna lapsele sünnipäeva kooki maitsta. Isegi need emad ja isad, kes on kindlalt lastele maiustuste andmise vastu, annavad mingil hetkel järele. Miks mitte teha seda lapse esimesel sünnipäeval? Pagariärides on saadaval väikesed koogikesed, mida lapsed saavad ise käes hoida.
• Järgi lapse unerežiimi. Planeeri pidu nii, et laps saab oma tavalisel uneajal magada. See on oluline vältimaks peo lõppemist pisaratega.
• Lõbutse ka ise! Nagu juba öeldud, on see ka sinu pidu. Püüa peo ettevalmistusel ise võimalikult vähe teha. Osta valmistoit mõne toidupoe köögist, et nii sina kui ülejäänud perekond saaks peost täit rõõmu tunda.
• Salvesta üritus kaamera või fotoaparaadiga.
Suurenev iseseisvus
Lapse iseseisvudes muutub nii tema enda kui sinu suhtumine. Ta ei ole enam väike tita, kes igatses pidevat süles kandmist. Praegu tahab ta ise maailma avastada ja palju ringi liikuda ning tal on mõnikord aega vaid kallistusteks, sedagi tema enda tingimustel. Laps tahab üha rohkem ise teha ning muutub kärsituks, kui sa kõik tema eest ära teed. Siiski vajab ta veel su täit tähelepanu. Sa ei pea aga alati sekundi pealt kohale tormama, kui ta sind hüüab. Praegu on hea võimalus anda talle mõista, et ka sul on oma tegemised ning et ta peab mõnikord veidi ootama. Kannatlikkuse õppimine on elus üks raskemaid ülesandeid.
Piiride seadmine
Nagu me juba küllalt oleme rõhutanud, on lapse tööks maailma avastamine. Mõnikord satub ta aga ohtlikesse olukordadesse. Lapsevanema tähtis ülesanne on järjekindlalt piire seada. Piiride seadmine hoiab lapse lõppkokkuvõttes kaitstuna, sest ta peab õppima, et maailmas on ohte, millest tuleb eemale hoida.
Piiride seadmine õpetab lapsele ka teistega arvestamist ning taktitundelist ja lugupidavat suhtlemist. Ühesõnaga, lapsele ei tohi alati järele anda. Selle asemel, et rääkida, mida ta teha ei tohi, tutvusta talle oskuslikult alternatiive – midagi sama põnevat, aga ohutumat. Või anna talle väiksem valikuvõimalus, nii et ta tunneks, justkui oleks kontroll tema käes.
Kaisuasjad ehk n-ö siirdeobjektid
Paljud meist mäletavad kaisuasju, mis olid lapsepõlves rasketel hetkedel lohutuseks. Selleks võis olla tekike, nukk, pehme mänguloom või midagi muud – peaasi, et see on lapse jaoks olulise tähendusega.
Eksperdid kasutavad kaisuasjadest rääkides mõistet „siirdeobjektid“, sest need on lapsele erinevate muutustega või üleminekueaga kaasnevatel raskustel abiks. Olgu selleks lapsehoidja vahetus või uude sõimerühma minek. Kaisuasjad seostuvad lapsele turva- ja kodutunde ning armastavate vanematega.
Praegu ei ole kõige õigem aeg last neist kaisuasjadest võõrutada, kuna paljud lapsed seisavad just selles eas silmitsi võõristustunde ning ärevusega üksijäämise ees. Kui aga laps tarib selle kaisuasja absoluutselt igale poole kaasa – igasse tuppa, õue ja linna, võib see sulle vanemana päris väsitavaks osutuda. Seda saab ennetada.
Üks edukamaid taktikaid on sätestada kindlad ajahetked, mil kaisuasja võib kasutada, näiteks magama minnes, emmele-issile head-aega öeldes, kurvastades, pärast kukkumist jne. Muul ajal võiks see tekike või mänguasi olla oma kindlas kohas, kust laps ta vajadusel kätte saab. Et laps suurt tekki kui kaisuasja pidevalt enda järel ei veaks, on mõned vanemad sellest väiksema lapikese teinud. Võibolla aga sind teki kaasa vedamine ei häirigi. Kuidas iganes otsustad toimida, ole järjekindel.
Uus unerežiim
Kaheteistkümnenda elukuu paiku (või tavaliselt paar kuud hiljem) muudab laps oma unerütmi. Senise mitme lühikese päevaune vahetab välja üks pikem. Laps lükkab lõunast tukastamist edasi ja pealelõunal keeldub teist uinakut tegemast. Ta võib päeva esimese une ka tavapärasel ajal teha, kuid siis pikemalt magada.
Mõned lapsed lähevad uuele unerütmile üle päevaga, teistel võtab see mitu kuud. Võibolla on sul mõistlik sekkuda ning hoida last hommikupoole kauem üleval, et pealelõunane uni pikem tuleks. Sellega võib kaasneda pahameel, kuna laps väsib. Lapse unerežiim võib muutuda ka sõltuvalt sellest, millal lasteaias või sõimerühmas päeva-und magatakse. Räägi lapse muutuvast unerütmist kasvataja või hoidjaga. Varsti saad iga päev kindlal kellaajal paar tundi iseendale pühendada.
Kaheteistkümnendaks elukuuks peaks laps oskama:
1. Käia, hoides mööblist (n-ö matkamine)
2. Kasutada uusi viipeid, et saada vajalikku
Tõenäoliselt oskab:
1. Mängida „patsu-patsu-kooki“ (käsi plaksutada) või lehvitada hüvastijätuks (enamik lapsi saavutavad need oskused 13. elukuuks)
2. Juua tassist iseseisvalt
3. Noppida üles pisikesi esemeid pöidla ja sõrmeotsaga (paljud lapsed ei omanda seda oskust peaaegu 15. elukuuni; hoia jätkuvalt ohtlikud esemest lapse käeulatusest eemal)
4. Seista hetkeks iseseisvalt (paljud ei omanda seda 13. elukuuni)
5. Öelda „issi“ või „emme“ kindlalt (enamik ütleb vähemalt ühe neist sõnadest 14. elukuuks)
6. Öelda ühe sõna lisaks sõnadele „emme“ või „issi“ (paljud ei ütle esimest sõna enne 14. elukuud või hiljem)